Naised ja mehed on sajandeid treeninud vee all hingamist ehk "vabasukeldumist". Kaudsed tõendid pärinevad maismaalt leitud veealuste esemete (nt pärlmuttermustrid) päritolust, aga ka eelajaloolistel joonistel kujutatud sukeldujate kujutistest.
Vana-Kreekas tunti sukeldujaid käsnakaluritena ja nad olid seotud ka sõjategevusega. Hilisematel aastatel on umbes 500 eKr toimunud lugu Scyllisest (hääldatakse ka Scylliasest), mis on tõenäoliselt Kreeka ajaloolase Herdotuse populaarseim narratiiv, mida on tsiteeritud paljudes kaasaegsetes töödes.
Merelahingute ajal võeti Kreeka Scylis laevaga Pärsia kuninga Xerexes I vangina. Kui Scyllis avastas, et Xerexes oli rünnanud Kreeka laevastikku, haaras ta noa ja hüppas üle parda. Pärslased ei leidnud teda veest, mistõttu arvasid nad, et ta on uppunud. Scyliss hüppas öösel püsti ja läks mööda kõiki Xerxesa laevastiku laevu, lõigates ära nende ankrud, kasutades pilliroogu akvalangina, et jääda nähtamatuks. Seejärel ujus ta üheksa miili (15 kilomeetrit), kuni ühines kreeklastega Artemisiumi neemel.
Inimestel on alati olnud kiusatus minna vee alla nii esemeid avastama, toitu jahtima, laevu remontima (või neid uputama) kui ka veealust maailma vaatlema. Kuni veealuse hingamise viisi avastamiseni peeti sukeldumist paratamatult lühikeseks ja hullumeelseks protsessiks.
Üks peamisi takistusi sukeldumisel on pikaajaline vee all viibimine. Läbi pilliroo hingamine võimaldab keha vette kasta, kuid sügavamale kui kahe jalaga kastetud pilliroog ei anna enam soovitud tulemust, toru pikkus raskendab kõrge veesurve all sissehingamist. Õhuga täidetud kotti kasutati ka veealuse hapniku kohaletoimetamiseks, kuid seegi idee kukkus läbi, sest pärast väljahingamist pidime süsihappegaasi sisse hingama.
16. sajandil hakati kasutama tuukrikuplit, millele toideti õhku pinnalt ning see oli ka esimene tõhus viis pikemaks ajaks vee all viibimiseks. Kuplit hoiti mõne jala kõrgusel maapinnast, mille alumine külg oli vees avatud ja ülemine osa sisaldas vee poolt kokkusurutud õhku. Püsti seistes suutis sukelduja pea õhus hoida. Ta võis kupli juurest lahkuda üheks kuni kaheks minutiks, et koguda käsnasid või uurida meresügavusi, seejärel korraks tagasi pöörduda ja senikaua, kuni kuplis olev õhk ei olnud enam hingav.
16. sajandil valmistasid Inglismaa ja Prantsusmaa nahast täielikud sukeldumisülikonnad, mida kasutati 60 jala sügavusele sukeldumiseks. Õhk pumbati pinnalt käsipumpadega. Seejärel tehti kiivrid metallist, et taluda kasvavat veesurvet ja sukeldujad said minna sügavamale. 1830. aastatel parandati kiivritele õhuga varustamist pinnalt, et võimaldada mitmekülgseid päästeoperatsioone.
19. sajandil sai alguse kaks peamist uurimisteed, üks teaduslik ja teine tehnoloogiline, mis kiirendas allveeuuringuid. Uurimist toetasid Paul Bert (Prantsusmaa) ja John Scott Halden (Šotimaa). Nende uuringud aitasid selgitada veesurve mõju kehale ja määratlesid suruõhusukeldumise ohutusvaru. Samas tehnoloogilised täiustused - suruõhupumbad, süsihappegaasi puhastid, regulaatorid jne. - võimaldas inimestel pikka aega vee all viibida.
