Teisipäeval, 24. juulil 2024 toimus allveesukeldumisklubi "Sukelduma” esindaja Valters Preimanis teatas agentuurile LETA, et tuukrid on merest välja tõmmanud umbes kolm tonni kaaluva vana kaluri võrgu.
Läänemeri, kuigi näiliselt väike, peidab endas palju saladusi ja ohte. Üheks selliseks ohuks on "kummitusvõrgud" – mahajäetud püügivahendid, mis jätkavad "püüki" veel kaua pärast nende kadumist või merepõhja jätmist. Need võrgud muutuvad mereelustikule surmavaks lõksuks ja saastavad ka keskkonda mikroplastiga. Läti sukeldujad on pühendunud selle probleemiga võitlemisele ja aitavad Läänemerd nendest "kummitustest" puhastada.
Need niinimetatud "kummitusvõrgud" on tõsine oht Läänemere ökosüsteemile.
Tuhanded mahajäetud ja kadunud püügivahendid triivivad Läänemere tumedates vetes, püüdes ja tappa mereloomi ning reostades merd mikroplastiga. Sel aastal eemaldati esmakordselt sellised võrgud Läti rannikuvetes.
Võrgu tõstmiseks kasutati viit tõstepoid ja umbes kolmetonnine võrk heisati välja metallankrutega. Mahajäetud võrk kujutas ohtu laevandusele ja jätkas kalade püüdmist, kes surid pärast sellesse takerdumist.
See üritus viidi läbi vabatahtlikult ja vabal ajal. Koostöös "Carnikavas Kommunalservisiga" toodi võrk kaldale kuivatamiseks ja utiliseerimiseks.
Kampaanias osalesid sukeldumisklubi "DAIVINGS.LV" (PADI kursuste sukeldumisklubi) liikmed. Nende kogemused ja teadmised Kurzeme rannikust ja ilmast on hindamatud. Seekord ei külastatud vana laevavrakki nalja pärast, vaid selleks, et esile tõsta merekeskkonda ohustavaid mahajäetud kalavõrke.
Sukelduja Guntis Zilberts klubist "DAIVINGS.LV" selgitas, et paljud hästi säilinud objektid on võrkudega kaetud, mistõttu on võimatu neid lõpuni uurida ja aru saada, mis seal on. Sellepärast nad sukelduvadki.
Ettevalmistused algasid mitu päeva varem. Kontrolliti sukeldumisvarustust ja koostati inventar. Turvalisus on esmatähtis, kuna kaevandusvõrgud on keerulised ja ohtlikud. Seda saavad teha ainult spetsiaalsete teadmiste ja väljaõppega tehnilised sukeldujad.
Guntis Zilberts selgitas, et sukelduja peab suutma seda ülesannet täita ja end vee all mugavalt tundma. Lisaks on oluline sukelduda paarikaupa, kuna on oht sattuda võrku või muusse varustusse, mida sukelduja ei pruugi märgata. Sellises olukorras saab partner aidata teil vabaneda. Seetõttu püüavad nad oma igapäevaste sukeldumiste ajal võrkudele mitte läheneda, kui see pole vajalik.
Tuukrid uurisid seda konkreetset asukohta eelnevalt, et olukorda hinnata ja oma tööd planeerida. Carnikava sadamast nelja ja poole kilomeetri kaugusel asub uppunud laeva vrakk, mille ümber on mässitud kummitusvõrgud. See leiti mitu aastat tagasi.
Võrkudeni jõudmiseks peavad sukeldujad sukelduma 20 meetri sügavusele. See on meeskonnatöö, milles osaleb vähemalt kolm inimest: kaks sukelduvad ja üks jääb paati. See on esimene kord, kui nad toovad sügavusest üles kummitusvõrgud.
Martin Anger selgitas, et enne sukeldumist töötatakse alati välja plaan, kus räägitakse sügavusest, vee all veedetud ajast, tõusuajast ja muudest olulistest aspektidest. Paadis viibija teab, mis vee all toimub ning sukeldumispartnerid suhtlevad spetsiaalsete käemärkidega Vee all veedetud aeg oleneb sügavusest. 40 meetri sügavusel on see 30 minutit.
Kommenteerib WWF-i juht
Magda Jentgen on Maailma Looduse Fondi (WWF) merekeskkonna ekspert. Sukeldumine on olnud tema hobi juba aastaid, mis aitab teda töös. Nagu Magda ütleb, võib Läänemeri kaarti vaadates tunduda maailma mastaabis suhteliselt väike, kuid merre sukeldudes pole midagi lihtne leida.
„Kadunud ja mahajäetud kalavõrgud ehk „kummitusvõrgud“ on ülemaailmne probleem, mis mõjutab ka Läänemerd. Ekspertide hinnangul läheb Läänemeres igal aastal kaduma umbes 10 000 kummitusvõrkude tükki. Need võrgud on ohtlikud mitmel põhjusel – isegi hüljatuna jätkavad nad kala püüdmist ning nendes hukkuvad eriliigid, nagu pringlid, hülged ja tursk.
Samuti on need valmistatud plastikust ja põhjustavad aja jooksul meres mikroplastireostust. Eriti hea meel on sukeldujate üle, kes 23. juulil omal jõul Liivi lahest suuremahulise võrgu välja tõmbasid. Sellel on ainult positiivne mõju meie rahva – Läänemere – rikkusele.
–Magda Jentgen, WWF-i Läänemere ja magevee programmi juht
Läti "DAIVINGS.LV" klubi sukeldujate julge tegutsemine Läänemerest mahajäetud kalavõrgu tõstmisel on inspireeriv näide, kuidas igaüks saab anda oma panuse keskkonnakaitsesse. See algatus mitte ainult ei aidanud päästa mereloomi, vaid tõstis ka teadlikkust kummitusvõrkude probleemist ja selle mõjust mere ökosüsteemile. Kuigi Läänemeri tundub väike, on selle puhtuse ja tervise eest meie kõigi kohustus.
Kutse lugejatele: Pidagem meeles, et igaüks meist saab anda oma panuse keskkonnakaitsesse. Isegi väikesed toimingud, nagu prügi sorteerimine või rannapuhastustel osalemine, võivad oluliselt mõjutada. Üheskoos suudame hoida Läänemere puhta ja terve tulevaste põlvede jaoks.
